Liitu uudiskirjaga

Uudiskiri sisaldab infot kaubavaliku ja müügiaegade kohta Tallinnas
Me ei edasta teie andmeid kolmandatele osapooltele

Kasulikku lugemist

Õunte säilitamine

Õunte säilitamine

Õunte lühiajaline säilitamine.

Kui te ostate poest või turult õunu, siis oleneb nende säilitamine  nende päritolust. Välismaised õunad on pritsitud üle kaitsekihiga ning see ei lase õhust tema  pinnale laskunud õunahaiguste tekitajal  arenema hakata. Nii ei juhtu nendega  midagi isegi siis kui neid hoida soojas toas, nad võivad muutumatuna seista kuid.  Eesti õunad üldreeglina ei ole sellist kaitsepritsimist saanud ja seepärast nad hästi ei säili. Toatemperatuuril võib sügisene õun  säilida ehk umbes nädala, juhul kui ta on ilma plekkide ja defektideta. Talveõun aga ei pruugi toas üle paari päeva seistagi.  Keldris olnud õunale on õhus langenud ikka mõni bakter ja läbi  õiepoolse otsa tungivad nad ka vilja  sisse. Kui nüüd selline õun jahedast keldrist sooja tuppa tuua, hakkavad mädanikku tekitavad bakterid kiiresti vohama ja põhjustavad  riknemise. Õuna pinnale tekivad pruunid laigud, mis hakkavad  suurenema, võib alata ka  pruunistumine või hallitamine vilja sees. Eriti kiiresti riknevad plekilised õunad.

Sellepärast tuleb kodumaiseid ubinaid hoida jahedas kohas. Kõige paremini säilivad nad külmkapis, soovitavalt kilekotis, see takistab vee aurumist ja õunte närtsimist. Kui külmkapis pole ruumi, on mõistlik hoida neid  jahedal ajal näiteks rõdul või muus jahedas ruumis temperatuuril  0 - +8, aga mitte üle ­+10 kraadi. Õun talub lühiajaliselt ka kuni 5 külmakraadi ilma et tema maitseomadused sellest oluliselt muutuks.

Õunte pikaajaline säilitamine talvel.

Õunte pikaajaliseks säilitamiseks  talvel sobivad vaid spetsiaalsed sordid nagu näiteks `Kikitriinu`, `Antei`, `Talvenauding`, `Tellissaare`,  `Lobo`, `Orlovski sinap`, `Cortland`, `Auksis`, `Kulikovskoje`, `Alesja`, `Karksi renett`, `Katre`, `Veteran`, `Liivi sibulõun`, nendest sortidest võib loota, et nad säilivad üle aastavahetuse ja mõned neist isegi kevadeni. Sügisõunad tuleb üldjuhul ära tarbida detsembrikuuks.

Koristamiseks sobiv õun peaks olema täiskasvanud ja sordiomaselt värvunud. Üleküpsemine vähendab säilivust oluliselt.  Kui õunad on veel puu otsas, ei kahjusta neid ka väikesed öökülmad. Säilitusõunte koristusküpsust saab määrata nende seemnete värvi järgi. Seeme ei tohi olla pruun, siis on vili juba üleküpsenud. Õige aeg korjata on siis, kui seemne ots on pruun või seeme on poolpruun. Ka peab proovima, kas vili oksa küljest ilma olulist jõudu tarvitamata lahti tuleb. Vilja ei tohi rebida enda poole, vaid teda peab keerama ülespoole, siis tuleb ta kergemini oksa küljest lahti. Õunte korjamiseks on soovitav kasutada pehmeid, õhukesi kindaid, kummitäppidega kindad muljuvad ja kahjustavad vilju. Korjama peab õrnalt, sealjuures ei tohi õuntele sõrmedega plekke vajutada ega neid kasti loopida, sest muljutud koht hakkab riknema juba kuu aja jooksul. Hoiustamiseks on kõige parem kasutada plastmassist restkaste, kuid kaste valides jälgi, et miski neis õuna koort ei vigastaks, mõnedel kastidel on restiaukude servad liiga teravad.

Kastid peavad olema puhtad. Kasutada võib ka puitkaste, kuid kui nendes on enne mingeid muid juurvilju või õunu hoitud, siis tuleb need desinfitseerida. Nii kastide kui keldri desinfitseerimine tuleks teha aegsasti, juba paar nädalat enne hoiustamist. Kõigepealt peaks üle vaatama keldri puitosad ja kui kusagil on märgata hallitusseente arengut, siis need kohad puhastada või  välja vahetada. Kastide ja keldri desinfitseerimiseks võib küsida aianduskauplustest selleks spetsiaalselt mõeldud preparaate. Nende puudumisel võiks kastid üle pesta kaaliumpermanganaadi lahusega ja puitkastid tuleks seejärel kuivatada korralikult, soovitavalt päikese käes. Keldri desinfektsiooniks on kõige parem  kasutada väävlisuitsu, väävliküünlaid selleks otstarbeks on meie kaubandusvõrgus saadaval. Pärast seda võiks pritsida ruumi üle veel kustustatud lubja ja vaskvitrioli lahusega.

Kui hoiustamisruumi on piisavalt, on soovitav kasutada madalamaid kaste ja panna neisse vaid üks kiht õunu, siis on neid hiljem ka lihtsam jälgida. Kui restkaste ei ole, võib panna ka kinnistesse kastidesse, kuid siis tuleb kastide vahele panna lauajupid või midagi muud, et õhk vahele pääseks. Paremaks säilimiseks võib vilju ka ükshaaval pehmesse paberisse keerata, aga peab arvestama, et paberi kasutamine õunte ümber või nende vahel tõstab säilitustemperatuuri. Päris hästi säilivad õunad ka kuivas saepurus. Plekkidega ja defektidega ubinad tuleks laduda kohe eraldi kasti ja nad kas hoidisteks teha või lihtsalt varem ära tarbida. Täiskorjatud  kaste ärge jätke seisma päikese ega vihma kätte, see vähendab säilivust. Ka peaks korjamiseks valima kuiva ilma. Õunapuu tuleks kujundada juba kasvujärgus nii madalaks, et saaksite ka ladvaõunad madala redeliga kätte ning nii hõredaks, et vajadusel saaksite korjamiseks puu otsa ronida. Plastmassist, varre otsas olev õunakorjaja ei ole just kõige parem tööriist, sest sinna sisse potsatamisel võib tekkida muljumine. Mahakukkunud õunad ei sobi hoiustamiseks, nad on ülevalminud ja plekilised.

 Keldri temperatuur, kuhu täiskorjatud kastid viiakse, peaks olema alla 6 kraadi, seepärast tehke jahedatel sügisõhtutel  keldri uks ööseks lahti, et toimuks jahtumine vajaliku temperatuurini. Soovitav on alandada seda järkjärgult 1-2 kraadini. Lühiajaliselt taluvad ubinad ka kuni 5 külmakraadi. Kõrgemat säilitustemperatuuri, umbes +6 kraadi, vajavad aga sellised sordid nagu `Talvenauding` ja `Antonovka`, madalama temperatuuri juures hakkab nende koor pruunistuma.

Õunte hoidmine kartulite ja teiste juurviljadega ühes keldris vähendab oluliselt nende säilivusaega, ka tuleb seal õuntele varsti juurde spetsiifiline „keldri maitse“. Kui muud võimalust pole, siis isoleerige õunakastid juurviljadest papi ja tekstiiliga. Olen kuulnud, et säilitamiseks kasutatakse ka kilekotte, aga meil vastav kogemus puudub. Õhuniiskus säilitusruumis peaks olema 80-90 %. Tsementpõrandaga keldrid kipuvad tihti olema liiga kuivad, sellise ruumi nurka võiks panna veeanuma. Üleniiskusest annavad märku keldri lakke kogunevad kondensvee piisad. Vanasti kasutati niiskuse määramiseks kuuseoksi: kui okkad maha ei pudene, on niiskus õige.

Keldris tehke närilisetõrjet ja aeg-ajalt sorteerige kastid läbi, vältimaks tekkinud säilitushaiguste levikut.

Kui majapidamises aga seisab tarbetult vana šahtkaev, võib nutikas pererahvas leiutada viisi, kuidas õunad sinna alla hoiule lasta, kui veetase on 3-4 meetrit maapinnast allpool, on see kaanega kaetult suurepärane hoiukoht talveks.