Õunapuude levinumad või ohtlikumad haigused

Õunapuude haigused mõjutavad otseselt nii saagi kogust, kvaliteeti kui ka puude pikaealisust. Paljud probleemid algavad märkamatult – üksikud laigud lehel, väike pehmenenud koht viljal või vaevu märgatav koorekahjustus tüvel. Kui haigus saab aga hoo sisse, võib kahju olla juba märkimisväärne.

Varajane äratundmine on oluline, sest see võimaldab:

• piirata haiguse levikut teistele puudele
• vähendada saagikadu
• vältida kulukaid ja töömahukaid tõrjemeetmeid
• pikendada õunapuu eluiga

Paljusid haigusi on võimalik ennetada lihtsate võtetega: õige lõikustehnika, hea õhuringlus võras, langenud lehtede ja viljade koristamine, tasakaalustatud väetamine.

Allpool on toodud ülevaade Eestis kõige sagedamini esinevatest või ohtlikemast õunapuude haigustest.

Õunapuu kärntõbi (Venturia inaequalis)

Õunapuu kärntõbi on üks levinumaid õunapuude haigusi. Ta võib põhjustada olulist saagikadu, kui teda ei ennetata. Kärntõbi on seenhaigus, mis kahjustab võrseid, lehti ja vilju. Kui kevad on olnud niiske, võib esimesi haigustunnuseid leida juba kevadel.

Lehtedele tekivad oliivrohelised sametjad laigud, mis aja jooksul võivad suureneda ja ühineda, tagajärjeks võib olla lehtede enneaegne varisemine, see aga nõrgestab puud. Peenematel okstel võivad tekkida koorepraod, pragunenud võrsed võivad muutuda mustaks ja kuivaks.

Ka viljadel tekivad mustad või hallikad, heledama äärisega laigud, mille all vili korgistub. Vilja välimus saab rikutud ja vili võib jääda ebasümmeetriliseks. Vilja võib tarbida, see ei ole tervisele kahjulik. Vilja kasvamisel võivad korgistunud kohad lõheneda.

Kärntõve ennetamine ja tõrje

Kärntõve haigusetekitaja talvitub varisenud lehtedel, seepärast on haiguse ennetamiseks parem sügisel lehed koristada. Kui aias ei taheta kasutada fungitsiide,  oleks hea juba istikute hankimisel eelistada sorte, mis ei nakatu kergelt kärntõppe.

Kärntõvele vastupidavad sordid on näiteks ’Talvenauding’, ’Krista’, ’Liivika’, ’Imrus’, ’Paide taliõun’, ’Sügisjoonik’. Tugevalt võivad sellest haigusest aga kahjustuda näiteks ’Lobo’, ’Valge klaar’, ’Cortland’, ’Sidrunkollane taliõun’. Puud tuleks istutada valgusküllasesse, tuulele ja päikesele avatud kohta, ning hoida lõikamisega võrad hõredad, et vältida seenhaigustele soodsat keskkonda.

Kärntõppe nakatumist aitab  vältida ka pungade puhkemise ajal pritsimine põldosja-, kõrvenõgese või mädarõikatõmmisega. Samuti võib puid hilissügisel, kui vegetatsiooniperiood on lõppenud ja varakevadel, enne pungade avanemist, pritsida raudsulfaadi lahusega. Pritsimiseks lahustatakse 300-500 g raudsulfaati 10 liitris vees. Samuti on kasu õunapuude valgendamisest kaubanduses saada oleva selleks mõeldud  tüvevalgendiga, mis sisaldab samuti raudsulfaati.

Puuviljamädanik (Monilinia fructigena)

Kui õunal on mõni väike koorevigastus (rahe putukad, kärntõbi, siis tihti hakkab sellises kohas arenema puuviljamädanik. Nakkus avaldub enamasti augustis. Vilja pinnale tekib väike pruun laik, mille alt viljaliha pehmeks muutub. Laigule ilmuvad heledad või hallikad eosepadjandid ringidena. Paari nädalaga muutub pehmeks ja pruuniks kogu vili. Kahjustunud viljad varisevad või kuivavad puu otsas, püsides seal mumifitseerunult järgmise kevadeni, nii talvituvad seal ka haigustekitajad.

Puuviljamädaniku ennetamine ja tõrje

Kõik nakatunud viljad tuleks kohe kokku korjata ja hävitada, kompostihunnikusse neid panna ei maksa, sest sealt läheb haigustekitaja jälle ringlusse. Mädanenud õunad võib näiteks maha matta. Talveks mustaks muutunud vilju puu otsa jätta ei tohiks. Puuviljamädaniku vastu aitavad samad tõrjemeetmed, mis kärntõve vastugi.

Kaltsiumipuudus

Nimetatakse ka mõruplekilisuseks. Kui õuntel on pruunid, kuivad, kergelt sissepoole vajunud täpid, võib see olla märk kaltsiumipuudusest. See ei tähenda alati, et mullas kaltsiumi poleks, vaid puu ei suuda seda viljadeni transportida.

Sümptomid ilmuvad tavaliselt valmimise ajal või hoidlas. Koorele tekivad 2–5 mm suurused pruunid plekid, mille all olev viljaliha on korgistunud, kuiv ja mõru maitsega. Ei ole nakkav. Esineb rohkem hilistel talveõuntel, nagu näiteks ‘Antei’ ja ‘Sinap Orlovski’.

Selliste viljade söömine ei ole inimese tervisele ohtlik, kui kahjustatud osa õunast välja lõigata, täpid on mõrud ja rikuvad maitse.

Peamised kaltsiumipuuduse põhjused

Ebaühtlane niiskus: pikad kuivaperioodid takistavad kaltsiumi liikumist juurtest viljadesse.
Liigne lämmastik: kui väetada liiga tugevalt, suunab puu kogu jõu võrsete kasvu, mitte viljade varustamisse.
Tugev lõikus: vähendab lehemassi, mis aitab vett ja toitaineid “üles pumbata”

Kaltsiumipuuduse ennetamine:

Vältida liigset lämmastikväetist, kasta põua ajal puid regulaarselt,  võib pritsida kaltsiumirikka leheväetisega, mitte jätta koristamist väga hiljaks. Õunte säilitamisel võib kahjustus laieneda.

Viljapuu-tüvevähk (Nectria galligena)

Kui õunapuul on tekkinud mingil põhjusel lahtine koore- või puiduhaavand, võib sealt sisse tungida seen, mis põhjustab tüvevähki.

Haigestunud tüvele või okstele tekivad erineva suurusega haavandid ja kasvajad, mis vähehaaval suurenevad, puit paljastub  ja haige koht muutub justkui kobrutava servaga vähihaavandiks.

Haigus nõrgestab puid ja vähendab saaki, kui haavand laieneb ümber tüve, võib puu hävida. Nakkuskohtadeks on tihti katmata lõikehaavad, samuti valgendamata puudel varakevadisest temperatuurikõikumisest tekkinud koorepraod.

Haiguse teket soodustab kõrge põhjavesi ja niiske, külm kasvukoht.

Viljapuu-tüvevähi ennetamine

Haiguse vältimiseks ei tohiks õunapuud istutada liigniiskesse ja savikasse kohta, võrad hoida hõredamad, et keskkond ei oleks pidevalt niiske. Varakevadel võõbata tüved ja jämedamad oksad üle viljapuude tüvevalgendiga. Puude lõikamisel kääre desinfitseerida (näiteks denatureeritud piiritusega, mis on müügil ehituspoodides, samuti kloori sisaldavate vahenditega).
Tüvevähile on vastuvõtlikud näiteks sellised sordid: ’Liivi kuldrenett’, ’Valge klaarõun’, ’Suislepp’, ’Pärnu tuviõun’, ’Kikitriinu’, ’Tiina’, ’Tallinna pirnõun’, ’Sügisdessert’, seda võiks sordivalikul võimalusel arvestada. Paraku on just need väga hinnatud sordid.

Tugevamad on näiteks ‘Talvenauding’, ‘Sügisjoonik’, ‘Tellissaare’, ‘Antonovka’.

Foto: Epp Säga

Viljapuu tüvevähi ravi

Vähihaavandid tuleks välja lõigata varakevadel, koos surnud koega eemaldada ka 1-2 cm tervet puitu ja kooreosa. Lõikehaav desinfitseeritakse 1%-lise vasksulfaadi lahusega ja kaetakse haavamastiksiga, lina-või tõrvaõliga. Need oksad, mida saab välja lõigata, tuleks välja lõigata ja põletada.

Piltidel vähihaavand enne ja pärast puhastamist, puhastada võiks puhta puidu- ja kooreosani, isegi veelgi sügavamalt, kui pildil.

Viljapuu-bakterpõletik (Erwinia amylovora)

Viljapuu bakterpõletik on üks ohtlikumaid viljapuude haigusi maailmas. Õnneks on seda Eestis siiani vähe avastatud.
Haigus kahjustab peamiselt roosõieliste sugukonda kuuluvaid puid ja põõsaid. Peale õunapuude võivad nakatuda näiteks ka pirnipuud, ebaküdooniad, küdooniad, tuhkpuud, viirpuud, pihlakad, toompihlakad, villpöörised, tuliastlad.  Nakkuse võivad taimed saada läbi õite ja koorehaavade. Bakter hakkab hävitama taimekudesid. Suur oht haiguse levikuks on eelkõige väljastpoolt Eestit sisse toodud istikutega. Ka putukate, lindude ja  desinfitseerimata aiatööriistadega võib haigus levida.

Foto: Põllumajandus-ja toiduamet

Oksad ja lehed muutuvad pruunikaks-mustjaks, otsekui oleks taim kõrbenud. Kuigi sarnast välimust võib esineda ka muudel põhjustel kuivaval puul, siis bakterpõletiku peamiseks tunnuseks on piimvalge või kreemika bakterilima eritumine haigestunud taimeosadest. Kui sealjuures on ka võrsed otsast kõverdunud nagu karjusekepid, siis peab väga tähelepanelik olema. Sümptomeid võib märgata kevadel niiske ilmaga, kui temperatuur on tõusnud üle +15 kraadi. Haigestunud puu okstele ja tüvele moodustuvad pruunid kuni mustad koorehaavandid, koorealune puit on punakas. Soodsatel tingimustel paljunevad bakterid kiiresti ja okstele ilmuvad bakterilima tilgad, mis võivad kanduda edasi teistele taimeosadele ja põhjustada uusi nakkuskoldeid.

Praegustel andmetel on Eestist bakterpõletikku leitud mitmeaastase vahega kahel korral, nii et iga kuivava puu pärast ei maksa paanikasse sattuda.

Puu võib kuivama hakata ka muudel põhjustel: õrnemad sordid ei pruugi üle elada liigset talvekülma, päikese või külmakahjustusest võivad alguse saada seenhaigused, veepuudus või liigniiskus,  juurte kahjustus, juurte haigused või närilised, valesti istutamine, kahjurputukad või keemiline kahjustus.

Kuidas eristada bakterpõletikku teistest õunapuu kuivamise põhjustest?

Bakterpõletikule on iseloomulik:

• lehed ja õied muutuvad pruuniks või mustaks nagu kõrbenud

• kuivanud lehed ei varise, vaid jäävad okste külge rippuma

• noored võrsed painduvad tipust konksjalt („karjasekepp“)

• kuivamine levib väga kiiresti (päevade–nädalatega)

• niiske ja sooja ilmaga võib haavadest erituda kleepuvat bakterilima

Muude põhjuste korral:

• lehed tavaliselt kolletuvad enne pruunistumist

• lehed langevad tavaliselt maha

• kuivamine edeneb aeglasemalt

• võrsetipud ei ole iseloomulikult konksus

• tüvel või juurtel võib olla nähtav mehaaniline või seenkahjustus

Nii Eestist kui väljastpoolt Eestit õunapuu, pirnipuu ja teiste peremeestaimede istikuid ostes peab veenduma, et taimedel oleks alati küljes taimepass, millel on peal märge „PZ Erwinia amylovora“ või „PZ ERWIAM“. PZ märgistus tagab, et istikud pärinevad viljapuu-bakterpõletikust vabadest piirkondadest ning Eestis toodetud istikute puhul kontrollitud tootmiskohtadest.

Kui teil tekib kahtlus, et võib olla tegemist bakterpõletikuga, palub Põllumajandus- ja Toiduamet teavitada taimetervise ja paljundusmaterjali osakonda e-posti aadressil taimetervis@pta.agri.ee

Analüüse viljapuu-bakterpõletiku määramiseks tehakse

METKi taimetervise- ja mikrobioloogia laboris