Õunapuude levinumad kahjurid ja nende tõrje

Õunapuude kahjurid võivad rikkuda suure osa saagist, nende tõrje on vajalik tegevus igal aiapidajal, kes tahab kvaliteetseid, ilusaid vilju saada. Veel olulisem on kahjurite ennetamine. Selleks, et kahjureid ära tunda ja õigeaegselt tegutseda, kirjutamegi siin artiklis õunapuude rohkem levinud kahjuritest ja nende tõrjest.

Kahjurite tõrje aias algab iga-aastasest viljapuude lõikusest, kahjuritel meeldib elada puude otsas, mis on tihedad ja niisked. Hõreda puu kuivatab tuul ja päike kiiresti ning seal ei ole kahjuril mugav paljuneda ja elada. Ka puutüvede valgendamine kevadel on vajalik ennetus-ja tõrjetöö, samuti sambliku ja korba maha hõõrumine ja kokku korjamine puudelt ja puualuse pinna läbikobestamine hilissügisel. Ainuüksi nende võtetega saate vähendada tunduvalt kahjurite tegevust aias.

Õunapuu-õielõikaja

Õunapuu-õielõikaja (Anthonomus pomorum) on kuni 4 mm pikkune pruunikas mardikas, kellel on pikk peenike kärss. Kahjur talvitub noormardikana varisenud lehtede all või mulla pealmises kihis. Kevadiste soojemate ilmade saabudes hakkab mardikas kahju tegema – kui õunapuu õiepungad hakkavad värvuma, närib emasmardikas punga tunneli, kuhu muneb muna. Üks mardikas võib muneda kuni 100 muna. Munas  koorub umbes nädala pärast kollakas, pruunika peaga  jalgadeta tõuk, kes sööb ära õiepunga sisu.  Õiepungad ei puhke, värvuvad pruuniks a kuivavad. Tõuk nukkub samas õiepungas ja umbes 10 päeva pärast väljub sealt noormardikas, kes sööb õunapuu lehtedesse  väikesi auke ja suve teisel poolel siirdub juba talvituma.

Õunapuu-õielõikaja tõrje:

Varakevadel niiske ilmaga pange puude alla suurem riie vms ja  hõõruge tüvedelt kareda kindaga maha korp (hävitage see), mille all mardikad võivad talvituda. Kevadisel varahommikul, kui temperatuur on alla +10 kraadi, pange  puu alla riie, raputage puid, tardunud olekus mardikad pudenevad maha,  korjake kokku ja hävitage need. Enne õunapuude õitsemist pange puudele liimivööd, et takistada valmikute ronimist puu alt puu otsa. Pruuniks värvunud õiepungad korjake ära ja hävitage need. Sügisel kaevake võraalused kergelt läbi, riisuge lehed ja põletage need. Kui nendest abinõudest ei ole kasu olnud, siis õielõikaja massilise leviku korral võib olla vajalik keemiline tõrje, mis tuleb teha enne pungade puhkemist.

Õunakoi (pihlakakoi)

Õunakoi (Argyresthia conjugella) on väike hallikaspruun liblikas, kes kahjustab nii õunu kui ka pihlakamarju. Kahjustatud õun on risti-rästi täis peenikesi pruunikaid käike ning kaetud mühkude ja lohkudega. Sellised õunad ei kõlba söögiks ega ka mahlaks, sest röövikute ekskremendid teevad vilja kibedaks. Koi levikut soodustab soe talv. Kuna kahjur eelistab rohkem pihlakaid, siis õunaaedadesse tuleb ta rohkem  neil aastatel, kui pihlakatel on marju vähe. Liblikate lendlus algab õunapuude õitsemise ajal ja võib kesta kuni 2 kuud. Emane liblikas muneb noore õuna karikaõõnsusesse. Munast koorub 1-2 nädala pärast röövik, kes närib ennast läbi koore  õuna sisemusse. Sisenemiskohal koor pruunistub ja väljunud mahlatilk moodustub kuivades pinnale valkja kirme. Ühes viljas võib olla mitu röövikut. Kuna seemneid nad kahjustavad vähe, siis viljad ei varise enneaegselt. Täiskasvanud röövik laskub niidi abil puu alla ja poeb mulla pealmisesse kihti, kus nukkub ja jääb talvituma. Liblikad kooruvad kevadel.

Õunakoi tõrje:

Puhastage tüved korbast ja hävitage see. Kaevake võraalused sügisel läbi. Lõigake õunapuu võra hõredaks, sest kahjur levib paremini tiheda võraga puudel.  Kasutage õunakoi jaoks mõeldud feromoonpüüniseid vastavalt juhendile. Universaalseid püüniseid, mis aiataks kõikide kahjurite vastu, pole olemas.

Õunamähkur ehk õunauss

Õunamähkur ((Laspeyresia pomonella) on laialt levinud kahjur, kes kahjustab vilju, närides õuna sisse sügavaid käike.  Võib kahjustada ka pirne. Soodsal aastal võib anda ka kaks põlvkonda. Hallikad lillaka varjundiga väikesed (umbes 2 cm tiibade siruulatus) liblikad alustavad 4-5 nädalat kestvat lendlust juunikuu õhtutel, kui hämarus saabub, talle meeldivad soojad õhtud. Jaheda kevadega on kahjustus väiksem. Liblikad munevad lehtedele, puukoorele ja viljadele. Umbes 10 päeva pärast koorub röövik ja närib end vilja sisse. Röövikustaadium kestab umbes kuu aega ja röövik ei piirdu sel ajal ühe õunaga – kui seemnekambrist on seemned söödud, väljub ta viljast ja läheb järgmisesse, nii kahjustab ta 2-4 vilja. Täiskasvanud röövik väljub viljast, otsib omale tüve allosas sobiva kooreprao ja koob omale ümber siidja kookoni, milles talvitub. Võivad talvituda ka puu all lehtede ja kõdu sees. Nukkub kevadel.

Õunamähkuri ehk õunaussi tõrje:

Pane sügisel või kevadel niiske ilmaga puu alla suurem riie vms ja hõõru kareda kinda või plastharjaga korp tüvedelt maha. Korja kokku ning hävita see, nii  vähendad kahjurite talvitumisvõimalusi. Suve teisel poolel paigaldatud liimivööd tüvedele takistavad rööviku liikumist talvitumiskohta. Sügisel eemalda ja põleta need. Ära jäta kunagi puu alla vedelema ussitanud õunu – siis ei saa röövik oma eluteed jätkata.  Kevadel võiks esimene töö olla õunapuude valgendamine, sest tüvevalgendis sisalduv kustutatud lubi ja raudsulfaat loovad kahjurite arenguks ebasoodsa keskkonna.
Õunamähkuri tõrjeks võib puid peale õitsemist ka pritsida (õitsvaid taimi ei pritsita). Pritsimiseks võib teha taimseid tõmmiseid soolikarohust, pujust, koirohust. Õunapuude õitsemise lõpus paigaldage õunamähkuri feromoonpüünised. (Igal kahjuriliigil on oma püünis!) Kui liblikate lendlus ei ole väga laialdane, võib iga täiskasvanud puu kohta paigaldatud püünisest palju kasu olla. Kui nädalas jääb ühte püünisesse kinni rohkem kui 5 liblikat, siis on levik juba suur ja võib vajadus olla keemilise vahendiga pritsimisele. Mahevahenditest on kaubandusvõrgus saadaval NeemAzal-TS (0,2% vesilahus+kooritud piim kleepaineks). Kasutatakse ka merevetika tõmmist (1%lahus), kaaliumseepi (40g 10 liitri vee kohta), sinepitõmmist (3 tl sinepipulbrit, liiter vett, lasta seista 2 päeva ja lahjendada 1:4). Samuti sobib ka rabarberi- nõgese ja sibulakooretõmmis.

Õunapuu-lehetäi

Õunapuu-lehetäi (roheline õunapuu-lehetäi) (Aphis pomi) on aedades väga sage kahjur. Ta ei kahjusta suurel määral küll vilju, aga kahjustab tugevalt lehestikku ja kurnab sellega puud. Munad talvituvad noortel võrsetel. Kevadel kooruvad vastsed, kes hakkavad kohe pungadest taimemahla imema. Nad arenevad kiiresti ja kuna isendid on kõik emased, siis hakkavad nad kiiresti paljunema. Lehetäi võib anda hooaja jooksul kuni 10 põlvkonda. Sipelgate massiline ränne puutüvel on märgiks, et puul on lehetäid, sipelgad teevad nendega koostööd. Juunis arenevad teises ja kolmandas põlvkonnas kilejate tiibadega isendid, rändemad, kes lendavad uutele okstele, rajades sinna uusi kolooniaid. Suve lõpul sünnitatakse lahksugulised vastsed, millest moondel arenevad isas-ja emaslehetäid. Pärast paaritumist munevad emased munad noorte pungade lähikonda. Need munad muutuvad mustaks ja läikivaks ning need munad ka talvituvad.

Kahjustatud lehed kortsuvad ja rulluvad, kuid jäävad roheliseks. Õievarte imemise tagajärjel õied ja noored viljad varisevad. Kahjustatud võrsed võivad kõverduda. Tavaline meie koduaedades on ka õunapuu-teelehe lehetäi ja õunapuu-kõrrelise lehetäi.  Õunapuu-teelehe lehetäi kahjustab kõige rohkem õiepungi,  mille tagajärjel need ei avane normaalselt ja ei viljastu või siis kahjustavad õunad,  nende pind muutub krobeliseks ning sisu puiseks. Lehed keerduvad torujalt kokku ja lehe pealispinnale ilmuvad kollased laigud.  Õunapuu-kõrrelise lehetäi kahjustab õunapuud vähe, õunapuu on talle põhiliselt talvitumiskohaks.

Õunapuu-lehetäi tõrje:

Jälgige puid ja eemaldage esimesed nakatunud lehed ja võrsed. Seadke tõkked sipelgate liikumisteedele. Ärge väetage liiga palju lämmastikväetistega, sest see teeb võrsed ja lehed mahlaseks ja lehetäidele maitsvaks. Harvendage puude võrasid. Päikesepaistelisel hommikul peske tugeva veejoaga lehetäid puudelt maha. Varakevadel, kui pungad hakkavad paisuma, võib kasutada munade tõrjumiseks “Neko kevadpritsi” 1-3%-list lahust. Kui lehetäid on koorunud, aga neid pole veel massiliselt, võib pritsida NeemAzal TS-ga. Nädala pärast võiks seda korrata. Pritsida võib ka rohelise seebiga, seda võib kleepuvuse tõstmiseks lisada ka taimsetele leotistele. Taimseid leotisi võib teha näiteks koirohust, varemerohust, kõrvenõgesest, võilillest, põldosjast, maarjasõnajalast, sookailust, küüslaugust.  Taimsete leotistega tuleb pritsida 3-4 päeva tagant, et kahjuri paljunemine uuesti hoogu ei võtaks.  Lehetäisid hävitavad lepatriinud, kiilassilmad ja sirelased, neid saab aeda meelitada paljude õitsvate lilledega. Maheviljeleja ei tohi oodata kahjurite ilmumist, vaid peab abunõud varem kasutusele võtma. Enamasti tuleb pritsida iga nädal. Rahva seas väga levinud Coca-Colaga pritsimist ei soovita, sest selle konsistents on  magus ja  kleepuv ning pärsib puu hingamist ja ainevahetust.

Õunapuu-võrgendikoi

Õunapuu-võrgendikoi – (Yponomeuta malinellus) kahjustab peamiselt õunapuid, aga ka pihlakaid ja pirnipuid. Kahjuri kahjustus on suurem sellisel aastal, kui on olnud soe talv ja sellele järgnenud kuiv ja soe kevadsuvi.
Väheldane hõbedane liblikas muneb noortele võrsetele juuli lõpu või august alguse suveõhtutel kuni 100 munast koosnevaid kogumikke, mis kaetakse kilbitaolise hanguva näärmenõrega.  Paari nädala pärast närivad röövikud ennast munast välja, söövad kogumikualuse võrse koort ja jäävad augusti lõpus selle kilbi alla ka talvituma. Õunapuu-võrgendikoi saabub talvitumast tavaliselt juunis, kui nad ronivad noore võrse tippu ning tungivad lehtedesse, mille tagajärjel võrse tipp pruunistub ja kuivab. Kui vastsed kasvavad, rändavad nad tervele lehele. See mähitakse valkjasse tihedasse võrgendisse ja leht hävitatakse, nii et alles jääb vaid leherood. Mida rohkem röövikud kasvavad, seda rohkem tõmmatakse uusi lehti võrgendisse, nii võivad nad edasi liikuda oksalt oksale.

Täiskasvanud röövik on kuni 1,5 cm pikkune, kollakas- või hallikasroheline, seljal täpirida. Lõpuks valmistavad täiskasvanud röövikud valged kookonid, mis asetsevad võrgendipesas üksteise kõrval ja nukkuvad neis, suve teisel poolel ilmuvadki nendest jälle liblikad. Üksikud võrgendipesad ei tee puule olulist kahju, kui neid esineb aga palju, võib puu jääda kängu ja muutuda külmaõrnaks ning saak väheneb. Toomingaid kahjustav võrgendikoi õunapuu kallale ei tule.

Õunapuu-võrgendikoi tõrje:

Korjake kokku ja põletage võrgendipesad. Kõrgemalt võib neid maha uhtuda veejoaga. Isasputukate liimile püüdmiseks võib paigaldada feromoonpüünised juulikuus.
Pritsida võib ka biopreparaadiga NeemAzal T/S mõni päev peale pungade puhkemist, kui noored röövikud on lehtedel. Korrata tuleks seda nädala pärast. Võrgendisse mähkunud röövikuid enam pritsimine ei kahjusta.

Õunapuu-keeru(kulbla)täi

Õunapuu-keerutäi (Dysaphis devecta Walker) tunneb ära selle järgi, kui õunapuudel on lehed keerdunud ja pealispinnale on tekkinud punased kublad. Enamasti kahjustavad nad vanemaid puid ja esinevad samadel puudel.  Õunapuu-keerutäi on hall kuni tumesinakashall, kaetud valgete tuhataoliste ebemetega, laiovaalne, kuni 5 mm pikkune. Vastsed ja valmikud imevad lehe alumisel küljel taimemahla. Munad munetakse punga alusele või kooreprakku. need talvituvad ning kooruvad varakevadel pungade puhkemise ajal. Kolmandas ja neljandas põlvkonnas ilmuvad tiivulised emas- ja isasisendid, need paarituvad ja munad munetakse juba juulis.

Õunapuu-keerutäi tõrje:

Koduaias võiks kahjustunud lehed ära korjata ja põletada enne, kui täid lehtede alt lahkuvad. Muu tõrje on raskendatud, sest kahjustus esineb üksikutel lehtedel.

Taimekaitseks ja kahjurite tõrjeks on olemas ka rohkem võimalusi. Peale mahetõrjevahendite on müügil ka keemilised putukatõrjevahendid.  Eestis turule lubatud nii mahedad kui keemilised taimekaitsevahendid, nende omadused ja kasutusjuhendid  leiad Põllumajandus-ja Toiduameti Taimekaitsevahendite registrist