Mis oleks mõnusam, kui talvel, mil väljas on rõske või külm, haarata vaagnalt üks värviline talveõun ja meenutada suve? Enamik meist teavad selliseid vanu talveõunte sorte nagu ‘Talvenauding’, ‘Tellissaare’, ‘Paide taliõun’ ja ‘Liivi sibulõun’. Aga kas oled maitsenud selliseid ahvatlusi nagu ‘Kastar’, ‘Liivika’, ‘Amorosa’,  ‘Ligol’ ja ‘Sweet 16’? Need suus sulavad hõrgutised võivad jõuda sinugi toidulauale!

“Maaelu” on koostanud meie talu ja Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuse vanemteaduri Toivo Univeri abiga õunte edetabeli, ehk aitab see sul valikuid teha!
Eesti õunte edetabel

‘Alesja’ –   ilus, punase kattevärvusega, veidi lapik talveõun. Sobib hästi lauaõunaks, on maitsev, magushapu, säilitades muutub järjest magusamaks. Kaetud tugeva vahakirmega, mis tagab säilivuse. Söögikõlblik detsembrist veebruarini. Vastupidavus kärntõvele keskmine. Keskmise kasvuga, üsna haiguskindel. Aretatud Valgevenes.

‘Amorosa’ – kergelt hapuka, vürtsika, väga meeldiva maitsega taliõun. Keskmise suurusega, ilusa ühtlase välimusega punased õunad valmivad oktoobris ja säilivad kuni jaanuarini. Kollakasvalge, tiheda viljalihaga. Keskmise kasvu ja laiuva võraga puu, viljub varakult ja on saagikas. Üsna haiguskindel. Rootsi sort.

‘Antei’ – viljaliha rohekaskollane, magushapu, mahlane taliõun. Lauaõun. Vili on keskmise suurusega või suur, laimunajas, laiade madalate kantidega. Varreõõnsuses  roostekord. Vaarika- või lillakaspunane kattevärvus suurel osal pinnast. Puu keskmise kasvutugevusega, ümara püramidaalse hõreda võraga, varaviljuv, saagikas ja talvekindel, kärntõppe nakatub keskmiselt või vähe. On tundlik kaltsiumipuuduse suhtes. Säilib veebruari või märtsini. Valgevene sort.

‘Auksis’ – viljaliha kollane, üsna tihe, mahlane, magushapu, hea maitsega. Atraktiivse välimusega, kollane põhivärvus on kaetud heleda punaga. Tarbimisajalt sügissort, mis võib säilida 4-5 kuud, kui ei ole koristamisega hilinetud. Taliõun. Aretatud Leedus. Vili on keskmine, lameümmargune, sile, pika viljavarrega. Puu on keskmise kasvutugevusega, okste hea asetuse tõttu kerge lõigata. Varaviljuv, saagikas. Haigustele hea vastupidavusega, kärntõvesse nakatub vähe. Talvekindel. Hea valik koduaeda.

‘Cortland’ –   viljad on suuremad, magushapud, mahlased, ilusa välimusega, enamjaolt punased, hea säilivusega. Sobib mahlaõunaks, kompoti valmistamiseks ja kuivatamiseks. Puu on keskmise kasvuga, oksad hakkavad enamasti rippuma. Viljad valmivad hilja, ning säilivad kevadeni, kui ei ole kärntõppe nakatunud. Ta on üks viimaseid talveõunu, mis keldrisse tuleb korjata, viljad ei varise kergesti. Tema lõikamisel peab arvestama seda, et ta kannab põhiliselt eelmise aasta võrsetel. Tihedas võras värvuvad viljad vähe. Puuduseks võib nimetada vastuvõtlikkust kärntõvele. Saagikus keskpärane kuni hea. Talvekindlus hea. See vana ja lugupeetud õunasort on aretatud Ameerika Ühendriikides eelmise sajandi alguses.

‘Filippa’ –  mahlakas, meeldiva magushapu maitsega, mõnusalt vürtsikas ja hea aroomiga. Vili on üle keskmise suurusega, rohekaskollase koorega, kujult ümarik või piklik, natuke kandiline.  Päikesepoolsel küljel kerge puna. Viljaliha on rohekasvalge ja tihedapoolne. Õun valmib novembris ja võib säilida isegi märtsini. Väga väärtuslik talisort. Puu on nõrga kuni keskmise kasvutugevusega. Võra on ümarik, nõrkade rippuvate okstega. Hakkab üsna vara kandma, kannab regulaarselt. Mulla suhtes pole nõudlik. Võib nakatuda kärntõppe. Sisemaal on osutunud karmimatel talvedel külmaõrnaks, kuid saartel ja läänerannikul on soovitav kasvatada. Aretatud Taanis.

‘Karksi Renett’ –  viljaliha rohekasvalge, tihe, mahlane, magushapu maitsega, maitse ja tekstuur renetilik. Vili keskmise suurusega, laiümmargune. Põhivärvus rohekaskollane, kattevärvus kas puudub või esineb üksikute laikudena.  Säilib hästi, märtsini või isegi maini. Puu on tugeva kasvuga ja tiheda ümara võraga. Vilja hakkab kandma hilja. Talvekindlus hea. Viljad nakatuvad kärntõppe vähesel määral, kuid lehed tugevasti. Maasort. Sordi emapuu kasvas Viljandimaal Karksi vallas Remsi talus.

‘Kastar’ – õunal on omalaadne tugev vürts. Viljaliha on valge või kollakas, sügisel koristamise ajal väga tihe, hapukasmagusa maitsega. Küpsenud vili talvel muutub pehmemaks ja magusaks. Kollane põhivärvus on suuremas ulatuses kaetud kattepunaga, mis teeb vilja meeldivaks. Liiga kaua puule jäetud õunte maitse halveneb ja neid ei saa enam pikemalt säilitada, mistõttu koristamine peaks toimuma septembri keskel. Õunad on pika säilimisajaga, Puu on keskmise kasvutugevusega, kannab aastati ühtlaselt ja hästi vilja. Haiguskindlus on hea, ei vaja kärntõve tõrjet. Puuviljamädanikust ei kahjustu. Talvekindlus on hea. Sordi aretas Kalju Kask.

‘Katre’ – õun on keskmise suurusega või suur. Viljaliha on rohekasvalge, tihe, magushapu maitsega. Üks kauem säilivaid taliõunu. Kujult ümmargused, mõne madala kandiga õunad on rohekaskollase või roheka põhivärvusega, millel on laialdaselt tumedam puna. Koristatakse septembri viimasel kümmepäevakul, säilivad kevadeni. Parim maitse on talve teisel poolel. Jaheda suvega ei pruugi põhja pool  piisavalt ära küpseda. Puu on keskmise või tugeva kasvuga, kannab varakult vilja. Haigustele vähe vastuvõtlik. Talvekindlus hea.

‘Kulikovkoje’ -keskpärase maitsega talisort. Keskmise suurusega üsna mahlased magushapud õunad. Vili kergelt kooniline, tugevate kantidega, suuremalt jaolt kaetud roosa punaga. Puu on keskmise kasvuga, parastiheda võraga, vilja hakkab kandma vara ja on saagikas. Haiguskindlus ja talvekindlus hea. Kehva suvega ei saavuta täisküpsust. Korjatakse septembri lõpus, tarbimisküps novembrist märtsini.

‘Lea’ –  ilus punane hästisäiliv taliõun, mahlane ja magushapu.   Puu võra on suur ja ümar.  Punastel laimunajatel õuntel on lühike viljavars, paks rasvane koor ja valge viljaliha. Koristatakse hilja. Õunad säilivad hästi ja muutuvad tarbimisküpsuse ajaks magusamaks. Algpuu kasvas üles ‘Rae Ime’ seemnest, mille õied on ilma kroonlehtedeta ning tolmukateta ja viljad tavaliselt seemneteta. Aretanud Jaan Kivistik. (‘Rae Ime’ x ‘Bergamott Renett’)

‘Liberty’ – karge, mahlase, omapärase, tugeva hästi tasakaalustatud magus-hapuka maitsega, mis muutub paremaks säilitamisel. Aretatud USA-s, atraktiivne, punane, hea haiguskindlusega taliõun.

‘Ligol’ -magushapu viljaliha on mure ja mahlane, väga hea maitsega. Suured,  enamasti koonilised õunad värvuvad päikese käes ilusaks karmiinpunaseks.   Puu on keskmise kasvu ja tihedapoolse võraga. On veidi talveõrna võraga,  keskmise kärntõvekindlusega. Viljad võivad  säilida kevadeni. Aretatud Poolas, ‘Linda’ ja ‘Golden Deliciouse’ ristamise teel.

‘Liivi sibulõun’ – meeldiva vürtsise maitsega, magushapu. Suurepärane jõuluõun. Hea säilivusega ka kehvapoolsetes tingimustes, tarbimisküps alates novembrist isegi kuni jaanipäevani. Väike, laiümmargune rohekaskollane vili, päikese poolt kaetud triibulise või laigulise punaga. Päritolu teadmata. Seemikalusel puud väga suured, hilisevõitu kandealgusega ja liiga tiheda võraga. Saagikus vanemas eas väga hea, regulaarne. Haiguskindlus hea, kuid lehed võivad nakatuda kärntõppe.

‘Liivika’ – maitse poolest sarnane ‘Liivi kuldrenetiga’ või isegi parem. Hea maitse säilib tal mõni nädal kauem kui ‘Liivi kuldrenetil’. Viljaliha rohekasvalge, tihe, mahlane, magushapu, väga hea. Õun on varieeruva kujuga, rohkem kooniline. Lauaõun. Kollasel põhivärvil on nõrka puna. Tarbimisaeg oktoobrist märtsini. On võitnud õunte maitsemise võistlusel kõrgeid kohti.
Puu on saagikas. Hakkab varakult vilja kandma. Talvekindlus hea. Haiguskindlus (sealhulgas kärntõve suhtes) hea. Aretanud Kalju Kask Pollis.

‘Lobo’ –   vürtsikas viljaliha, vähene happesus, kaunis välimus ja hea säilivus. Eriti efektse punase välimusega ja maitsev talveõun. Vili on keskmise suurusega või suur, laikooniline, peaaegu üleni tumepunane. Tarbimisküpseks saab oktoobris, tänu oma paksemale vahakirmega kaetud koorele säilib märtsini. Ei säili juhul kui viljad on kärntõppe nakatunud.  Õunapuu on keskmise kasvuga, ümara või laiuva võraga, hakkab vara kandma. Hinnatud eelkõige lauaõunana, aga sobib ka mahlaks ja kompotiks. Talvekindlus rahuldav. Tema üheks puuduseks on vastuvõtlikkus puuviljamädanikule ja kärntõvele, seepärast ei soovita teda väheste kogemustega aiapidaja aeda. Pärit Canadast.

‘Meelis’ – mahlane,  magushapu talisort. Lauaõun. Pisut mõrkja maitse tõttu meeldib meestele. Hea mahlaõun. Vili valmib oktoobris ja säilib märtsini. Vili keskmisest suurem, lametömpkooniline. Põhivärvus rohekaskollane, suuremas osas kaetud pruunika triibulise punaga. Puu on keskmise kasvuga,  laiuva võraga, kuid on habras, oksad kipuvad saagi all murduma. Hakkab varakult vilja kandma ja on hea saagikusega. Talvekindlus hea. Aretanud Aleksander Siimon Pollis. Aastal 1946 ristatud ‘Borovinka’ × ‘Tallinna pirnõun’.

‘Mõnu’ –  viljaliha tihe, peeneteraline, magushapu, kauni välimusega sügis-talvine õun. Vili on lapik, kantidega, põhivärvus rohekaskollane, tumeda, erksa, triibulise punaga. Varreõõnsuses roostelaik. Võib säilida isegi veebuarini. Puu on suure kasvuga, saagikas, haigus- ja  talvekindlus hea. Aretanud Uno Kivistik ‘Antonovka’ vabast tolmlemisest.

‘Orlovski Sinap’ -meeldivalt magushapu, meenutab ‘Sidrunkollast taliõuna’. Koristatakse septembri keskel, sügisel hapu, aga omandab aasta lõpuks meeldiva mahlase magushapu maitse. Venamaal aretatud suureviljaline kollakasroheline talveõun, päikese pool võib esineda kerget kattepuna. Kujult ümarovaalne kuni munajas, madalate kantidega.  Kaetud vahakirmega, mis soodustab säilimist.  Säilib märtsini. Puu on tugevakasvuline, hõredama võraga, hakkab vara kandma, on saagikas ja suhteliselt kärntõvekindel, seetõttu sobib ka hästi sellise inimese eraaeda, kes ei armasta läägeid õunu. Sobib mahlaks, kompotiks ja säilituseks. Talvekindlus rahuldav. On tundlik kaltsiumipuuduse suhtes.

‘Paide Taliõun’ -viljaliha kollakasvalge, peeneteraline, magushapu. Üle valminult muutub muredamaks ja jahusemaks. Keskpärase maitsega. Vili on keskmise suurusega või väiksem, lameümmargune, pisut ebasümmeetriline. Põhivärvus rohekaskollane, suur osal viljapinnast on kaetud punasetriibulise kattevärvusega. Talisort. Maasort. Emapuu kasvas Paide linnas. Tarbimisaeg novembrist maini. Puu on tugeva kasvuga ja moodustab ümmarguse võra. Saagikus keskmine. Talvekindel. Viljad nakatuvad kärntõppe keskmiselt.

‘Põltsamaa Taliõun’ – viljaliha kollakasvalge, keskmise tihedusega, mahlane, maheda hapukasmagusa maitsega. Vili keskmise suurusega, ümarkooniline, lamedate kantidega. Põhivärvus rohekaskollane, kattevärvus õrna oranžika punana. Lauaõun. Puu on tugeva kasvuga, vanemas eas laiuva võraga. Noorena väikese, hiljem suure saagikusega, keskmise talvekindlusega. Viljad nakatuvad kärntõppe vähesel määral ja neile võib kergesti tekkida korkkude. Maasort. Sordi emapuu kasvas Põltsamaal. Paljundama hakati 1930. aastail.

‘Sidrunkollane Taliõun’ – viljaliha rohekaskollane, mahlane,  vürtsika magushapu maitsega, tugeva aroomiga. Talisort, aga tuleb vara korjata, septembris, sest viljad varisevad kergesti. Tarbitakse veebruarini, kuid hilise koristamise korral hakkab seest pruunistuma. Vili  suur, piklikovaalne, madalate kantidega. Põhivärvus kollakasroheline, kattevärvus puudub. Puu on tugeva kasvuga, püstise hõreda võraga. Oksad on haprad ja murduvad kergesti suure saagi all. Hakkab vara kandma,  saagikas. Talvekindel. Võib haigestuda kärntõppe. Leplik kasvukoha suhtes. Kannab perioodiliselt. Viljaliha ei muuda kuumutamisel  värvi. Aretanud Aleksander Siimon Pollis. Aastal 1946 ristatud ‘Antonovka’ × ‘Åkerö’.

‘Signe Tillisch’ -viljaliha on kollakasvalge, kore, mahlakas, meeldiva veinimaitsega, kergelt vürtsine. Vili on suur, lameümmarguse või tömpkoonilise kujuga, laiade kantidega. Koor on väga õhuke, rohekaskollane, täppidega. Vilja päikesepoolne külg on kuldkollane, kaetud vahakorraga. Puu on tugeva kasvuga, ümmarguse võraga, varase viljakandvusega, saagikas. Kasvuks eelistab rasket, küllaldase niiskusega savimulda. Nakatub kärntõppe. Heades tingimustes on sort väga viljakas ja vili kõrge kvaliteediga. Talisort, vili valmib oktoobri esimesel poolel ja säilib märtsini. Aretas G. Tillisch Taanis 1866.a.

‘Spartan’ – väiksemad kuni keskmised aromaatsed, krõmpsuvad, vürtsikad, kaunid, lillakaspunased lauaõunad. Tarbimisaeg novembrist märtsini, heades tingimustes isegi maini. Viljakandealgus varane, keskmise kasvuga. Talvekindlus jätab veidi soovida. Haiguskindlus ja saagikus head.

‘Sweet 16’ – rikkaliku vürtsika maitsega magus taliõun, silmapaistev dessertõun, sarnaneb ‘Ligolile’. Viljad võivad säilida isegi üle aasta. Viljaliha kollakas, vili veidi koonusjas, enamasti kaetud kauni, sooja tumeda punaga. Puu püstise kasvuga, hakkab vara kandma ja kannab rikkalikult. Külmadel talvedel võib võra kahjustuda. Üsna haiguskindel.

‘Zarja Alatau’ -viljaliha on tihe, mahlane, õrn, peeneteraline, magus väga hea maitsega. Vili on keskmise suurusega, laikooniline, ribideta. Koor on läikiv, kollane või rohekaskollane, vähese punaga päikesepoolsel poolel. Kooretäppidega. Puu on keskmise kasvutugevusega, ümarovaalse võraga, oksad on terava nurga all. Haiguskindel, saagikas, kaldub perioodilisele viljakandvusele. Külmemates piirkondades võib külmast kahjustatud saada. Talveõun, säilib maikuuni. Aretatud Kasahhis, sordi ‘Orleansi renett’ vabatolmlemise seemik.

‘Taavi’ -viljaliha tihe, keskmise mahlakusega, magus ja maitsev  lauaõun. Täisküpselt muutub klaasjaks. Sügistalvine sort. Viljad valmivad septembris, säilivad isegi veebruarini. Vili keskmisest väiksem, ümarkooniline, märgatavate kantidega, kujult sarnane ‘Kuldrenetiga’, kuid on punasem. Põhivärvus rohekaskollane, punane kattevärvus kolmandikul vilja pinnast.
Puu on tugeva kasvuga, laiuva võraga. Talvekindel. Aretanud Uno Kivistik. Algpuu kasvab Harjumaal Karla külas Roogoja talus. Kasvatatud vabalt tolmelnud (1959) ‘Anis krasnõi’ seemnest.

‘Talvenauding’ – viljaliha rohekasvalge, keskmise tihedusega, mahlane, vürtsika magushapu maitsega.  Tüüpiline eesti jõuluõun. Temast saab maitsvat õunamarmelaadi ja mahla. Tarbimisküpseks saab novembris, säilib märtsini. Vili keskmise suurusega,  koonilise kujuga, tugevate kantidega, sinaka vahakirmega. Rohekaskollast põhivärvust katab triibuline pruunikas puna. Meie istandikus on ka paar üleni tumepunaste punaste viljadega klooni. Puu on mõõduka kasvutugevusega, hakkab varakult vilja kandma ja on saagikas. Talvekindlus hea. Haiguskindlus hea.  Meie kogemus ütleb, et säilivus on parem, kui viljad korjata sellel sordil pigem küpsemalt kui tooremalt.  Aretanud A. Siimon Pollis, ristates 1946.  sordid  ‘Akerö’ ja ‘Sügisjoonik’.

‘Talipirnõun’ -viljaliha keskmise tihedusega, rohekasvalge, magus, õrna pirnimaitsega. Vili väike kuni keskmine, ümmargune või veidi kooniline. Põhivärvus kollakasroheline, kattevärvus pruunikaspunane. Puu on tugeva kasvuga. kärntõvekahjustus viljadel on keskmine, lehtedel nõrk. Talvekindlus on keskmisest nõrgem. Taliõun. Õunad saavad tarbimisküpseks oktoobris ja säilivad veebruarini. Eesti maasort. Päritolu teadmata. Pärandkultuurisort.

‘Tartu Roosõun’ – (Wealthy) Viljaliha keskmise tihedusega, valge, magushapu, mahlane, üsna maitsev. Sobib hästi mahlaks, aga ka kompotiks. Viljad on keskmise suurusega, ümmargused, rohekaskollase põhivärvusega, tugeva karmiinpunaga. Puu on keskmise kasvutugevusega, varaviljuv ja väga saagikas, vastuvõtlik kärntõvele, talvekindluse jätab veidi soovida. Sügistalvine, koristada septembri teisel poolel, tarbimisküps detsembrist, säilib veebruarini. Pärit USA-st.

‘Tellissaare’ – viljaliha rohekasvalge, tihe, magushapu keskpärase maitsega talveõun. Kaetud tugeva rasvase vahakirmega, mis tagab säilivuse. Sisaldab teistest meil levinud sortidest rohkem C-vitamiini.  Vili keskmise suurusega või väiksem, laiümmargune või ümmargune. Põhivärvus rohekaskollane, kattevärvus kas puudub või esineb nõrga punana. Koristatakse septembri teisel poolel või oktoobri alguses. Tarbimisaeg detsembrist aprillini või kauemgi. Klassikaline taluaiasort kuid sobib ka äriaeda. Sobib mahlaks, kompotiks ja õunamarmelaadiks, eriti head kuivatamiseks. Puu on tugevakasvuline, tiheda ümara võraga. Lõikamine töömahukas. Viljub noorelt, on saagikas. Talvekindlus ja haiguskindlus rahuldav.  Aretanud Jaan Tellisaar Viljandimaal Pilistveres 1920.

‘Veteran’ – suur, magushapu, hästi mahlane, väga hea maitsega talveõun. Hinnatud meie ostjate poolt üheks maitsvaimaks talviseks lauaõunaks. Kujult laiümmargune või ümarkooniline, värvilt rohekaskollane, punakate triipudega, kevadepoole talve läheb kollaseks. Viljad saavad söögikõlblikuks detsembris ja säilivad märtsi keskpaigani. Õuntel on sinakas vahakirme, mis tagab hea säilivuse. on keskmise kasvu ja võraga, suhteliselt külma- ja haiguskindel, hakkab vara vilja kandma ja on saagikas ning  sobib seepärast väga hästi ka koduaeda. Sobib mahlaks, koogiks ja kuivatamiseks. Sort on aretatud Venemaal.

‘Virve’ – väga perspektiivikas uus magushapu taliõun, mis võib säilida talve keskpaigani. Kauni roosa värvuse ja valge krõmpsuva viljalihaga, võiks maitseda ‘Krügeri Tuviõuna’ austajatele. Puu kannab stabiilselt, ei koorma ennast saagiga üle, võra on lihtne hooldada, vastupidav kärntõvele. Aretanud Kalju Kask koostöös lätlastega.

Rohkem õunasortide iseloomustusi leiad Eesti Maaülikooli sordivaramust

Siit leiad õunakookide retsepte